Huvitav avastus

Hai, ma avastasin just midagi naljakat. Igas postituses on kirjas midagi mis minus muutunud on. Ja ka seekord on sama. Mul ei ole enam pimesoole juppi. Lähen mina pühapäeval EMOsse ränga kõhuvaluga, olen 3 tundi tilguti alla ja minestan pm ära seal. Siis viiakse mind stiilselt ratastoolis üles D-tiiba ja palatisse. Toredad palatikaaslased, peaks mainima. Tuleb õde, saan veel ühe tilguti endale. Nin siis tuleb kirurg, näperdab ja ütleb et ma lähen veel täna noa alla. Ei, ma ei ehmatanud üldse ära, peaks mainima.. Ehmatusega stiilselt koos voodiga ka veel pm opiruumini. Opiruumis kanüülivahetus ja op algas. See on nii fun, kui narkoos mõjuma hakkab ning vererõhu mõõtja tööle hakkab. Silmad kinni ja Lala-land ootas mind. Väidetav 20 minutiline operatsioon kestis tund aega.. Esimene asi mis ma kuulsin, oli et ärge teda maha pillake. Peaks mainima, et valuvaigistid on parimad ja haigla pidžaamad hulleimad.. Koos pühapäevaga veetsin seal 4 päeva koos veidike kummaliste palatikaaslastega, stiilse elektrilise voodi ja suure igavusega. Lisaks olid mul ka lahedad külalised. Arigato, et tulite. Koju sain eile ehk kolmapäeval. Täna ehk neljapäeval mängisin järjekordseks geo olümpiaadiks õppiva Triinuga playrays. Ning homme ehk reedel lähen ma kooli kaa veel. Paar päeva veel ja ma jooksen juba. =) Iga päevaga läheb aina paremaks. Aga ma olen jätkuvalt vedelikudieedil ja tahan tõsiselt seda martsipani süüa!