It's something

Ma sain tööd. Ideaalkosmeetikas. Mina ja kosmeetikapoes.. See saab midagi põnevat olema..

Muu osas.. Kohanen kenasti, ma arvan. Vaikselt-vaikselt saan ka ise liigutud. GPS on imeline asi, peaks mainima. Kuid Tallinn oli on ja jääb minu jaosk vastikuks, räpaseks ja lärmakaks linnaks.

Tegin eile pannkooke. Korteris on gaasipliit, seega mul on kahtlused selle osas. Kuid sain hakkama! Varsti saab kuu aega täis, millal kogu see kolimine pihta hakkas. Põnev ja kurb samaaegselt. Kuid eks näis, mis saab.

Winds of changes

Hello sweeties.

Pealkiri tundub ainult kohane, kuna lõpuks olen ma hakanud ka lubatavate muudatuste nimel tööd tegema. Ehk siis, enam te ei kuule seda et mida tegema peaks ja peaks ja peaks ja peaks ja peaks.. Ehk siis, nüüd olen ma ka tegutsema hakanud..

Käisin esmaspäeval ehk siis.. 4. novembril töövestlusel. Rademaris. Tallinnas.. Sain ka samal õhtul kõne, mis kutsus mind proovipäevale. Rumal nagu ma olin, leppisin kohtumise esmaspäevaks. Ehk siis, kui ma oma kaardid õigesti mängin, siis algab katseaeg. Lihtsalt öeldes, ma kolin Tallinnasse.

Ma ütleks, et ma olen kurb, et sõbrad maha jäävad jne.. Kuid eip, mitte eriti. Kahe käe sõrmigi ei saa täis, ausalt öeldes. But no worries. 'Cause every little thing's gonna be allright.

Mitte et ka seal saaks kahte kätt kokku neist kes mind ootavad, kuid alusatada tuleb uuesti.

Innovatsioon

Juhtus jõuluime, ma olen nutika telefoni omanik nüüdsest. Eelmine uppus tragikoomilistel asjaoludel, rahu tema emaplaadile..

Kohati on mul tunne, et see telefon on targem kui mina.. Kuid ma arenen.

Mul tekkis idee, kui katsetaks videoblogi..

Tagasi on ka platvormide-armastus..

P.S - Must see teemas on uus link.

Punane-valge-roheline

Nagu te aru saite, ma olen jälle siin. Ja jällegi, ma peaksin midagi muud tegema, as per usual. Seekordne kohustus on praktika aruande tegemine, kuid ilmselgelt ma eksisin ära. 

Kooli lõpetamine on juba päris reaalne väljavaade, kuna täna arvestati lõpuks uurimustöö metoodika ära. Ma oli kolme üle nii õnnelik viimati põhikoolis peale matemaatika eksamit. Lõputöö sain ma kokku nelja, ma pidin ära minestama imestusest seal mahalaskmisreas seistes. 

Viide mahalaskmisrivile: 
 
Vahuri roosa lips ees ja kõige lühem seelik, see olen mina. Ma ei ole kunagi piltidele hästi jäänud, siis järjekordne tõestus. ^^

Täna käisin koolis arvutusi järgi tegemas, nüüd nagu närvihaige vaatan iga veidikese aja tagant siseveebi, ehk on väljas. Järgi on veel jäänud soome keel, raamatupidamine ja vist isegi vene keel. Need ja praktika kaitsmine on homme vaja ära teha, sest muidu on minuga kööga. Terve aasta maha visatud. 

Saabunud on ka suur tragöödia minu ellu.. Minu suured klapid on hinge heitnud järjekordselt.. Ehk õnnestub need veel ellu äratada, need on kolm aastat mind kannatanud, nad on lausa rekordi teinud. 

Tagasi üle aja läinud tagastuste trahvimise juurde. 

Kogus hiilguses.

Mina oma hiilgavas Steffani vormis. Kuid minu miniatuursete vormide tõttu näeb see siiski kohutav välja. Tegelikult peaks olema vaid punane särk, kuid sellega olen ma veel jubedam ja seega andis juhataja mulle korseti (see on vaid täiskohaga töötajatel).

Esimene päev Ranna-Steffanis oldud. Ma vihkan seda. Kuid kaastöötajad on palju mõnusamad kui suures Steffanis.

Tagasi sihtrühmade segmentimise juurde.

Kaabakas.

Sa väikene kaabakas. Kuidas sa tõesti aru ei saanud? Kõigest sellest, mis vahepeal toimunud on. Ning ma tõesti ei tahtnud sulle kõike seda meelde tuletada ja sind häbisse panna. Kuigi ma seda tegin näilise naudinguga, ma tõesti ei tahtnud seda. Kuid mis kord öeldud, seda tagasi ei saa. Ma ütlesin väga õelaid ja koledaid asju. Anna andeks ? 

Mis edasi?

Ma olen siin, jällegi.

Eile uurimustööd tehes hakkasin ma mõtlema, mida ma edasi teen, peale kooli lõppu (eeldusel, et ma ikka lõpetan kooli kahe kuu pärast..) Ideaalis ma töötaksin (kui ma maininud ei ole, sain ma Steffanisse tööle ettekandjaks, suvehooajaks!) suve ja siis mõtleksin edasi.

Kuid uurmistööd tehes ma jäin fotograafia eriala õppekava täpsemalt lugema ja avastasin, et keda ma lollitan. Minust fotograafi ei saa. Praeguseks arvan ma, et nii ongi parem, sest kui sa alustad tööd sel alal, mida sa armastad.. Sa vihkad seda peatselt.

Selle teadmisega pöördusin ma ühe inimese poole, kes mind alati aidata oskab, kui mul on mure - Triin, minu kallis kaasdebiilik. Ta soovitas mu võtta vaba aasta. Minna reisima, töödata või siis need mõlemad ühendada. Samuti saatis ta mulle paar kasulikku linki, erinevate võimalustega.

Praeguseks olen ma saatnud oma avalduse, et minna UK-sse (Inglismaa, Šotimaa, Iirimaa) au pairiks, tööle asumise kuupäevaks panin 9 september, 2013. See oleks.. ideaalne, kui ma suudaksingi midagi leida. Sest nagu ütles ka Triin, tagasi tulles on mul ehk siht selgem mida ma teha tahan.. Rääkisin oma mõttest ka emale.. Üllataval kombel oli ta selle poolt kahe käpaga.

Me jõudsime ka veel ühe mõtteni. Nimelt elab mu tädi Iirimaal, kuigi me temaga ei suhtle eriti (paljuski tänu teisele tädile). Mõte oli selline, et kui ta suvel Eestisse tuleb ja juhtub ime, ta tuleb ka Pärnusse, kasvõi minu õepoega vaatama. Ehk õnnestub temaga kuidagi midagi kokku leppida. Ideaal oleks muidugi see, kui saaksin tema juurde minna, (kasvõi ajutiselt) tema juures elada ja seal töödata. Alguses mingi kindla aja, siis edasi vaadata.

Kuid sellel teemal on ka oma konks. Kui seal on parem elu, siis vaevalt ma tagasi tulen. Käiksin Eestis ikka külas perel (kuna vaevalt juba poole suve peal mul mõni sõber alles on. [: ) või teeniksin niipalju, et ma vanemad enda juurde lennutada.

Natuke järgi mõeldes, avastasin, et praegu mul ei ole siin väga midagi mis mind kinni hoiaks.

See on praeguse seisuga minu unistus. Mida te arvate ?

Day 3: Clouds & Day 4: Something green

Nagu näha, mitteühtegi pilveraasugi. Kuigi mõlemad pildid on täna tehtud, lähevad nad eraldi, kuna olin eile 13h tööl. Andestatav, ehk? 

Minu isa, minu vend ja minu õepoeg, kõik rohelises. It be green ^^

Day 2: What you wore today

 

I have readers. That's nice. 

Things came up, but this time I made it to day 2! Quite awsome..

Day 1: Self-Portrait

It has begun once again.

Sellest.. 

Sai seee..

See on ülejääk.. ^^

I am Oliver Twist now, praise me.

Say love.

Seekord on mul plaanis ka postitus lõpetada. Täiesti ausalt. Sest antud hetkel ma peaksin hoopis midagi muud tegema ja neid muid asju on kogunenud päris palju. Niipalju, et mind võidakse koolist välja arvata. Ja mida mina teen? Kirjutan blogi.. Pole paha. 

Mul on 4+ õppevõlga, minu jaosk täielikult katastroofiline seis. Miks need asjad sellised on? Kuna ma ei ole suutnud end kokku võtta, et oma asju ära teha. Ja miks? See ei pruugi küll olla eriti hea vabandus, kuid mul on diagnoositud depressioon. See ei ole tegelikult üldse vabandus, kui aus olla. Kuid nii see on. Tahaks voodisse kerra tõmmata ja seal lihtsalt magada, üles ärkamatta. Kuid positiivne on see, et minu Bauhofi saaga on lõppenud. Nüüd tuleb pikem puhkuse ja taastumise periood, kus ma saan olla mina ise. Ehk siis ma ei roni nii 5 päeva nädalas uneriietest välja, käin lapsega ka nii jalutamas. 

I am out and without. 

 Love is the reason why we’re all here. Well, most of us anyway.

Lõpuks

Ehk siis viimaks on see Pätu meie seltsis. Käisime haiglas vaatamas teda. Kui sülle võtsin, muigas, uudistas ja näitas keskmist. We gonna get along just fine. ^^

Andekus kuubis