
Thursday, March 24, 2011
Friday, March 11, 2011
Without the truth of the eyes, the Happy Folk were blind
Migreen
Hemicrania (lad.k)
Migraine (ingl.k)
Seletus
Migreen on veresoonte ja närvide viis reageerida välistele ärritustele. On üks tavalisemaid peavalu tüüpe, mille põhiliseks sümptomiks on pulseeriv, tihti ühepoolne episoodiline peavalu ja millele sageli kaasneb iiveldustunne.
Ülevaade
Kalduvus migreeni haigestuda on ca 80% ulatuses perekondlik, seega on enamasti päritav haigus. Haigus levib seni seletamata põhjusel edasi eelkõige naisliini pidi. Eestis kannatab migreeni all ligi 10% elanikkonnast. Naistel esineb migreeni sagedamini ja ka vanuse suurenedes tõuseb esinemissagedus naistel tunduvalt rohkem kui meestel. Migreeni haigestutakse sageli juba noores eas. Pärast 40. eluaastat muutuvad migreeni-tüüpi peavaluhood tavaliselt harvemaks ning migreeni asemele tulevad tihti kaelast lähtuvad pingetüüpi peavalud.
TEKKEPÕHJUSED JA-MEHHANISMID
Migreenihooge põhjustavad mitmed erinevad tegurid.
Sageli on migreeni vallandavateks teguriteks stress -migreenihoog stressi lahenemisjärgus, nt. nädalalõpumigreen, ilmamuutused, söömataolek jamagamatus.
Ka valgussähvatused, ärritavad lõhnad, sigaretisuits jaalkohol ning teatud toiduained nagu juust, pähklid, maks, kofeiini sisaldavad joogid ja toidud, suitsutatud ja marineeritud kala ja liha, võivad olla migreeni vallandumise põhjuseks.
SÜMPTOMID EHK AVALDUMINE
Migreenihoole eelneva 24 h jooksul tekivad sageli ebamäärased tundmused.
Võib esineda närvilisust, meeleolu langust või eufooriat.
Sageli teravneb lärmi ja lõhnade tunnetamine, suureneb magusa isu ja sageneb haigutamine.
Lisaks võivad migreenile eelneda tajuhäired e. aurad, milleks on kõige sagedamini nägemishäired - vaatevälja värisemine, siksakiline nägemine või valgusesähvatused. Migreenivalule võivad eelneda ka ühepoolnetundlikkusehäire, ühepoolne jõuetus ja kõnehäired.
Migreenile on iseloomulik ühepoolne, enamasti pulseeriv, mõõdukalt tugev kuni raske peavalu, mis sageli ägeneb füüsilisel koormusel ja kaob magades.
Peavalu iseloom, tugevus, paiknemine ja kestus varieeruvad väga suures ulatuses. 70% juhtudest on valul pulseeriv iseloom. Sageli kaasnevad iiveldus võioksendamine ja ajutine kõnevõimetus või kõnehäired.
Panic disorder (ingl.k)
Seletus
Paanikahäire all mõistetakse psüühikahäiret, mille keskseim tunnus on korduvate tugevate ärevushoogude esinemine, millega kaasuvad kehalised ja mõttelis-kujutuslikud sümptomid.
Ülevaade
TEKKEPÕHJUSED JA –MEHHANISMID
Kõik tehtud uuringud on andnud kinnitust häire pärilikutausta olemasolule. Patsientide pereliikmete uurimisel on esimese astme sugulastel leitud ärevushäireid 13-49 %-il.
Arvatakse, et paanikahäire korral toimub aju hingamiskeskuse liigne aktiveerumine (nagu lämbumise korral) ning see valehäire antakse edasi kogu organismi - tekib hüperventilatsioon ehk hingeldus ja samutisurmahirm, soov põgeneda.
Kognitiiv-käitumusliku paanikahäire mudeli alusel väidetakse, et paanikahoog tekib kehaliste või psüühiliste sümptomite katastroofilisel tõlgendamisel. Näiteks sellist sümptomit nagu pearinglus tõlgendatakse kui jõuetusetunnet ja südamekloppimist, kui märki tekkivast südamerabandusest.
Harilikult saavad väärtõlgenduse kõik ärevusega seotud sümptomid ja need väärtõlgendused omakorda kasvatavad ärevust ja sellega seotud kehalisi tunnuseid.
SÜMPTOMID EHK AVALDUMINE
Paanikahoog avaldub inimesele sageli ootamatult ja tekibilma nähtava vallandava tegurita. Hood kestavad tavaliselt minuteid, enamasti alla poole tunni, hoogude sagedus varieerub ja nad võivad vallanduda ka öösel magades.
Hooga kaasub nii kehalisi (valud rindkeres, ebareaalsustunne, südamekloppimine, lämbumistunne jne.) kui mõttelis-kujutuslikke sümptomeid (näiteks surmahirm, hirm hulluksminemise ees või hirm kaotada enesekontrolli).
Paanikahoo ajal tugevnevad hirm ja kehalised sümptomidsedavõrd, et inimene katkestab käimasoleva tegevuse ja lahkub situatsioonist kiirustades või põgenedes. Paanikahoogudele lisandub sageli püsiv hirm paanikahoogude kordumise ees, mis aitab üleval hoida hoogude vahepealset ärevust.
Paanikahoogudele võib sageli lisanduda agorafoobia ehk hirm ja olukordade vältimine, kust lahkumine võib olla raske või piinlikkust tekitav või abi pole käepärast.