Ohai jällegi. Kuid minul oli see laupäev sweet 16 sünnipäev. Sellist sünnipäeva ei ole vistkeegivõimeline üle trumpama. Ja kõik see ilma ühegi tilga alkoholita. Kingitused olid lahedad, kuid inimesed olid lahedamad. Näiteks Triinu tuli reedel siia ja lahkus pühapäev hommikul.
Triin kinkis: Võililleordu ehk kaks boffermõõka. Üks kollase ja teine rohelise käepidemega.
Kertu kinkis:Padja sodiaagimärgiga ja CD kaardi ja piltidega ning pika varrega punase roosi.
Anna kinkis: 16 tähte(küpsiste kujul), suure küünla ja mullitaja ning palju nartsisse.
Neko kinkis: CD "The Big Bang Theory" hooaegadega, EA postkaardi ja HIMi patchi ja märgi.
Sander kinkis: Siidsalli,käevõru(mida olin eelmine päev imetlenud ja osta kavatsenud) ja valge roosi.
Mort/Jaan kinkis võilille.:D
Kõik olid lihtsalt nii nunnud. Mida muud tahta kui sõbrd ja hea tuju. =)
Monday, May 25, 2009
Thursday, May 14, 2009
Hei jällegi. Praegu on meil Informaatika tund. Kontrolltöö vms.. Idee poolest on see valmis, iseasi on see kui õigesti see on. Imelik on olla arvutis, kus backspace enam-vähem normaalselt töötab. Kuna töö on, siis panid meid mingi imeliku loogika ja kiusamise järgi istuma, nagu õpetaja ütles. Hetkel olen selles arvutis, kus õpetaja tavaliselt on. Haha, Eliittool: liikuv ja seljatugi tahab ära joosta pidevalt.
Kahtlustati teistega suhtlemises. Like it would happen..
Meil oli kokandus täna. Sain paugu pealt Lennyga ühte peresse. Me olime taimetoitlased: mingi tervise salat. Ehk riivitud porgand, lõigutud kapsas, tükeldatud kurk ja äädika-meee kaste. Idee poolest oli täitsa hea.
Kui me vahepeal poes mahla järgi käisime, siis tuli poest tagasi tulles mingi kass vastu meile. Kassisõbrad nagu me oleme Lennyga, hakksime seda kssi paitama, kui kükitasime, siis ronis see kiisu mulle sülle. Like.. Awwwwwwww ^^
Neko tuli natukese aja pärast järgi, kohtus oma liigikaaslasega ja andis talle sokolaadisaia. Siis ei tööta katusega s. What a shame
Idee poolest on täna 14. Mai. Mu vennal on kahe päeva pärast sünnipäev, minul on 9 päeva pärast. Siis tuleb Triin siia.
Haahaaa:D Tunni alguses oli nii, et Enelin (klassi tibin vms) Neko kõrvale istuma pandud ja talle ei meeldinud see. Neko tegi teda teda järgi ja see põgenes-
Kahtlustati teistega suhtlemises. Like it would happen..
Meil oli kokandus täna. Sain paugu pealt Lennyga ühte peresse. Me olime taimetoitlased: mingi tervise salat. Ehk riivitud porgand, lõigutud kapsas, tükeldatud kurk ja äädika-meee kaste. Idee poolest oli täitsa hea.
Kui me vahepeal poes mahla järgi käisime, siis tuli poest tagasi tulles mingi kass vastu meile. Kassisõbrad nagu me oleme Lennyga, hakksime seda kssi paitama, kui kükitasime, siis ronis see kiisu mulle sülle. Like.. Awwwwwwww ^^
Neko tuli natukese aja pärast järgi, kohtus oma liigikaaslasega ja andis talle sokolaadisaia. Siis ei tööta katusega s. What a shame
Idee poolest on täna 14. Mai. Mu vennal on kahe päeva pärast sünnipäev, minul on 9 päeva pärast. Siis tuleb Triin siia.
Haahaaa:D Tunni alguses oli nii, et Enelin (klassi tibin vms) Neko kõrvale istuma pandud ja talle ei meeldinud see. Neko tegi teda teda järgi ja see põgenes-
Friday, May 1, 2009
City Of Angels
*Lõpetas just Koi blogi lugemise ja muigab omaette* Nii juhtub kui üks koju jääd.. Eile oli idee poolest Volbriööd. Pärnu kesklinnas oli ropult mente ja pubekaid, kes kiljudes Trafficut kuulasid, kes oli sinna esinema tulnud. Not my cup of tea xD. Kui sealt mööda sõitsin, jooksid mingid wannabe-emotüdrukud üle tee, politsei tegi trahvi. Idee poolest pidin ise ka eile trahvi saama, kuna jooksin bussi peale. Pole minu süü, et punane ennem minu ülejõudmist vilkuma hakkas ja mul ei olnud tahtmist veel paar km Mai rajooni jalutada, et Sandri juurde jõuda. Mina pääsesin, nemad mitte ^^
Minu raal on loll.. Ning talle võidakse iga hetk Format C teha, seega tuleb siia hoiule Deliiriumi/ Stars From The Crossroad-i teine osa. Kes viitsib lugeda, see võiks kritiseerida pärast.
Ohkan sügavalt. See on praegu ainus mida ma teha oskan. Siia deliiriumi on saabunud midagi öö laadset. Kuigi endale tundub, et olen mööda seda rada käinud päevi, ilma et selles hallis taevas oleks midagi muutunud.
Minu õrn päikesekiir on siiski seal veel, veidi nõrgem, kuid seal siiski. Ootamatu väsimus võtab äkitselt keha üle võimust. Vaatan ümberringi – ei ühtegi pinki ega muud kohta, kuhu potsatada.
Ei oska muud teha, kui maandun sinnasamasse, Rajast veidikene eemale murule. Seal lamades hakkavad jällegi mõtted oma lärmakusega aina valjenema ja lämmatama. Heidan sellili, et mõtted vaigistada ja aru saada, mis toimub.
Mida rohkem ma seda rada läbin, seda pikemaks paistab see venivat. Ja ei ühtegi hingelist. Kuid siiski närib hinges tunne, et ma ei ole siin üksi ja keegi jälgib mind. Oli kordi, kui paranoia võttis võimust ja tegin kiire tiiru enese ümber, et saada kinnitust oma kahtlustele.
Kuid seal ei olnud kedagi, isegi mitte mõnda looma või putukat. Nõutus valdas kõiki meeli, kuna võisin vanduda, et kellegi katkendilik hingamine jälitas igal sammul. Suhteliselt kõhe. Blokeerin selle mõistusest, süüdistades selles enda üleliigset fantaasiat.
See on esimene kord, kui saan ringi vaadata. Paari hetke järel on kohtuotsus kindel: See koht on kui üks halb unenägu, kuigi muru on roheline. Muidu on kõik siin hall ja masendav, nagu minu elugi. Hääli ei ole siin samuti.
Vääljaarvatud see, kui ise midagi ümisen. Kuid kusagilt paistab siiski kostuvat vee vulinat. Hetkel ei oska ma tõesti öelda, kas see on tõsi või minu fantaasia. Panustan viimasele.
Suunan pilgu ülespoole. Mulle vaatab vastu must taevas. Tumeda taevakaare all särab katkine Kuu. Nii imelik, kui see ka ei tundu, paistab ta välja, nagu oleks keegi temasse hiiglaslikud mõrad löönud ja ta on justkui purunenud. Oskamata midagi sellest arvata, vaatlen taevast edasi.
Sealt vaatavad naeratades vastu valged ja sinakad tähed, üks eredam kui teine. Tähed ja Kuu, midagi mis on mind alati paelunud. Seal üleval paistab olevat kui teine maailm, selline nagu meilgi, kuid totaalselt erinev.
Kui väiksem olin, olin kindel, et kusagil mujal ehk seal üleval on samasugune väike tüdruk nagu minagi, kes vaatab minuga samaaegselt tähti, mõeldes taoliste asjade üle, mis minugi peas sel hetkel võidu jooksid.
Naeratan vaikselt mõttes nooremast endast. Siis tundus muresi vähem olema ja ei olnud kiire suureks kasvamisega. Mul ei olnud kusagile kiiret ja mind ei oodatud kusagile. Kuigi aeg on edasi läinud, on need kaks punkti suhteliselt samaks jäänud. Lihtsalt on juurde ilmunud rohkem muretekitajaid, kes päris varakult roosad prillid eest kiskusid.
Vaatlen taevast lapseliku vaimustusega. Ma ei ole nii selget täevast päris kaua näinud, ilmselt ainukene asi, mis mulle selle Deliiriumi juures meeldib. Vaatan vaikselt neid, üritades mõnda tähekombinatsiooni ära tunda. Seal on Suur Vanker ja tema juures Väike Vanker. Neist eemal pesitseb ka Reha ja sellest allpool vasakul on ka Sõel. Ma ei ole kunagi kindel olnud, kas Sõel on päris tähemärk või ei. Naeratan ja tunnen naljakat nostalgiatunnet. Mõned üksikud pildid hakkavad silme ette ilmuma, neid tuleb vaikselt juurde, kuni tekib terviklik pilt, mis hakkab ka vaikselt liikuma, just kui vanaaegne film.
Mälestus ühes kuuvalgest suveööst, kui taevas oli tähti kui täis tikitud. Imeilus öö, mida lagedal väljal lamades imetlevad kaks inimest. Head sõbrad, astronoomiahuvilised, ühendamas suvalisi tähti teistega ja mõtlemas välja uusi märke, koos naerdes ja lõbutsedes. Avan silmad ja otsin midagi ääretust taevaruumist. Seal ta ongi, seal kus kõik need aastad tagasi, Kükloop. Naeratan endale ja sellele mälestusele, vaikselt uinudes, esimest korda siin deliiriumis.
Minu raal on loll.. Ning talle võidakse iga hetk Format C teha, seega tuleb siia hoiule Deliiriumi/ Stars From The Crossroad-i teine osa. Kes viitsib lugeda, see võiks kritiseerida pärast.
Ohkan sügavalt. See on praegu ainus mida ma teha oskan. Siia deliiriumi on saabunud midagi öö laadset. Kuigi endale tundub, et olen mööda seda rada käinud päevi, ilma et selles hallis taevas oleks midagi muutunud.
Minu õrn päikesekiir on siiski seal veel, veidi nõrgem, kuid seal siiski. Ootamatu väsimus võtab äkitselt keha üle võimust. Vaatan ümberringi – ei ühtegi pinki ega muud kohta, kuhu potsatada.
Ei oska muud teha, kui maandun sinnasamasse, Rajast veidikene eemale murule. Seal lamades hakkavad jällegi mõtted oma lärmakusega aina valjenema ja lämmatama. Heidan sellili, et mõtted vaigistada ja aru saada, mis toimub.
Mida rohkem ma seda rada läbin, seda pikemaks paistab see venivat. Ja ei ühtegi hingelist. Kuid siiski närib hinges tunne, et ma ei ole siin üksi ja keegi jälgib mind. Oli kordi, kui paranoia võttis võimust ja tegin kiire tiiru enese ümber, et saada kinnitust oma kahtlustele.
Kuid seal ei olnud kedagi, isegi mitte mõnda looma või putukat. Nõutus valdas kõiki meeli, kuna võisin vanduda, et kellegi katkendilik hingamine jälitas igal sammul. Suhteliselt kõhe. Blokeerin selle mõistusest, süüdistades selles enda üleliigset fantaasiat.
See on esimene kord, kui saan ringi vaadata. Paari hetke järel on kohtuotsus kindel: See koht on kui üks halb unenägu, kuigi muru on roheline. Muidu on kõik siin hall ja masendav, nagu minu elugi. Hääli ei ole siin samuti.
Vääljaarvatud see, kui ise midagi ümisen. Kuid kusagilt paistab siiski kostuvat vee vulinat. Hetkel ei oska ma tõesti öelda, kas see on tõsi või minu fantaasia. Panustan viimasele.
Suunan pilgu ülespoole. Mulle vaatab vastu must taevas. Tumeda taevakaare all särab katkine Kuu. Nii imelik, kui see ka ei tundu, paistab ta välja, nagu oleks keegi temasse hiiglaslikud mõrad löönud ja ta on justkui purunenud. Oskamata midagi sellest arvata, vaatlen taevast edasi.
Sealt vaatavad naeratades vastu valged ja sinakad tähed, üks eredam kui teine. Tähed ja Kuu, midagi mis on mind alati paelunud. Seal üleval paistab olevat kui teine maailm, selline nagu meilgi, kuid totaalselt erinev.
Kui väiksem olin, olin kindel, et kusagil mujal ehk seal üleval on samasugune väike tüdruk nagu minagi, kes vaatab minuga samaaegselt tähti, mõeldes taoliste asjade üle, mis minugi peas sel hetkel võidu jooksid.
Naeratan vaikselt mõttes nooremast endast. Siis tundus muresi vähem olema ja ei olnud kiire suureks kasvamisega. Mul ei olnud kusagile kiiret ja mind ei oodatud kusagile. Kuigi aeg on edasi läinud, on need kaks punkti suhteliselt samaks jäänud. Lihtsalt on juurde ilmunud rohkem muretekitajaid, kes päris varakult roosad prillid eest kiskusid.
Vaatlen taevast lapseliku vaimustusega. Ma ei ole nii selget täevast päris kaua näinud, ilmselt ainukene asi, mis mulle selle Deliiriumi juures meeldib. Vaatan vaikselt neid, üritades mõnda tähekombinatsiooni ära tunda. Seal on Suur Vanker ja tema juures Väike Vanker. Neist eemal pesitseb ka Reha ja sellest allpool vasakul on ka Sõel. Ma ei ole kunagi kindel olnud, kas Sõel on päris tähemärk või ei. Naeratan ja tunnen naljakat nostalgiatunnet. Mõned üksikud pildid hakkavad silme ette ilmuma, neid tuleb vaikselt juurde, kuni tekib terviklik pilt, mis hakkab ka vaikselt liikuma, just kui vanaaegne film.
Mälestus ühes kuuvalgest suveööst, kui taevas oli tähti kui täis tikitud. Imeilus öö, mida lagedal väljal lamades imetlevad kaks inimest. Head sõbrad, astronoomiahuvilised, ühendamas suvalisi tähti teistega ja mõtlemas välja uusi märke, koos naerdes ja lõbutsedes. Avan silmad ja otsin midagi ääretust taevaruumist. Seal ta ongi, seal kus kõik need aastad tagasi, Kükloop. Naeratan endale ja sellele mälestusele, vaikselt uinudes, esimest korda siin deliiriumis.
Subscribe to:
Posts (Atom)