Hello sweeties.
Nagu ka eelmine kord, on mul ka see kord uus töö. Seekord siiski Rademaris. Joppas. Räigelt. Ma olen väga tänulik sellele naisterahvale. Kuid ma olen seal juba kaks päeva ära olnud.
OH MY FUCKING GOD!!!! Ma pole elu sees teinud rohkem mõistust nüristavat tööd kui need kaks päeva. Ma saan aru et ma olen õpilane ja stuff, kuid te ei pea mind kohtlema kui:
1. pidalitõbist, kelle lähedale ei tohi minna.
2. Idiooti, kes ei ole elu sees kaubandusega kokku puutunud.
3.Spiooni, kelle lähenedes tuleb jutt katkestada ja kiiresti lahku minna.
Ma ei ole jõudnud teile veel midagi teha. Muidugi räägin ma sellest, et kui minna uude kohta, algab kogu see sisse-elamise perverssus uuesti pihta. Keegi ei räägi uue tüdrukuga, uus tüdruk peab ise juttu alustama. No andke andeks, ma olen niigi närvis, et ma olen uues kohas ja täiesti VÕÕRAS, Te kõik olete mulle võõrad ja ma tõepoolest ei julge teiega mitteõhtegi sõna vahetada. Mul läks meeletult julgust vaja, et teada saada sedagi, et kuidas kurat ma pean pükse lappima. Rääkimatta veel sellest, et kuidas ma neid mingi vääraka riidepuu peale pean panema. No mida iganes!
Õnneks oli seal neiu, kes sai mu nö. valust aru ja tuli ise kohe rääkima ja tutvustas jne. Kuniks ma sain teada, et selle neiu asemele me tulingi. Well this is fucking peachy.
Üks asi mis mind jätkuvalt närvi ajab, on see, et Eestis on poed nii ajuvabalt kaua lahti. MIS TEIL VIGA ON?! Spordipood on avatud hommikul 9st õhtul kella 9ni. Ja ometigi on debiilikuid, kes 8.45 sisse voorivad/roomavad ja 20 (!!!) mingeid asju vaatavad ja näpivad ja mittemidagi ei osta. Kas teil tõesti ei ole ühtegi vaba päeva? Ühtegi vaba hetke?!ARGH!!
Pühapäeval samamoodi. 12 h. Ja siis nad imestavad et inimesed ei naerata ja noortel inimestel on terviseprobleemid. Jumal hoidku! Ma olen 11h jalul, ma ei saa istuda ja ei saa isegi toetada! Peale teist päeva, kui ma ühtul koju tulles ketsid jalast ära võtsin, oli mul tunne et ma kukun kohe pikali, kuna jalatallad olid niii valusad. Võiks nagu arvata jah, et bohooo, elu on karm, harju ära ja saad hakkama. Kuid miks te aru ei saa, et SEE EI OLE NORMAALNE?! Palun, töötage üks päev kas kusagil toidupoes, riietepoes või ehituspoes. Ja kui arvate, et see on ikka normaalne, siis palun, tehke mulle seda meelehead ja töötage seal terve KUU. Ma tahaks näha mis teist peale seda järgi on jäänud. Sest ma võin teile garanteerida, et te olete inimvared. Kui see välimusest välja ei paista, siis olete õnnelikud. Sest see mõjutab ka teie psüühikat. Sest tavaline tarbija on imbetsill! Sest see teenindaja kes sulle leti tagant vastu vaatab või müügisaalis jalutab ilmselgelt teeb hinnad nii kõrged, lõhub teie kaupa ja peidab teie eest õigeid suuruseid ja värve. Ei ole isegi mõeldav, et keegi teine on selle taga. Sest see teenindaja, kes on sunnitud seda tööd tegema näruse alampalga eest, on kõiges selles süüdi. Palun, ela oma viha minu peale välja. Sest see on MINU süü, et sul ei ole raha seda osta, sest see on MINU süü, et su mees/naine sind ei rahulda, sest see on MINU süü, et su laps oma dressid ära kaotas. Palun saa aru, et ka mind olen INIMENE! Kohtle mind kui INIMEST, mitte ROBOTIT. Ütle mulle TERE, kui ma sind tervitan. Kas see on nii raske? Kas see hammustab su õhku täis persest tüki välja? PALUN ja AITÄHH ning KENA/HEAD PÄEVA ei ole kiriku põlu all sõnad, mis kasutamisel kutsuvad esile apokalüpsise!
Meil kõigil ei ole mugavaid 9st-6ni tööpäevi, kus sees on ka tund aega lõunat. Sellise graafikuga inimestel on vedanud. Samas kui minul ei jää aega enda elu jaoks. Ma tulen töölt koju ja ma olen siiralt õnnelik, kui J on midagi süüa teinud peale oma pikka päeva. Ta teeb samamoodi pikki päevi nagu mina. Kui ta on jõudnud süüa teha või osta nuudleid, olen ma siiralt önnelik. Sest see on kord-kaks kuus, kui ma suduan koju tulles veel midagi süüa teha. Ma söön võikusid või kartulikrõpse, sest neist saab kõhu täis. Surnud ring.
Nii, nüüd kui kogu see rant on jalust ära, siis ehk midagi asjalikku ka.. Ma sain kolmanda Zeniti filmi täis. Nagu alati, ma tõepoolest ei suuda meenutada mis seal peal on. Ma mäletan hetki, kui ma plahvatasin ja kaameraga jooksin. Kaikki. Ja neid hetki oli palju. Teine teema on see, et kas sealt midagi ka välja tuli. Eelmise filmi pealt tuli nii mõnigi asi välja.
Minust oli ole ammu siin uuendust olnud. Iseendal on veel paari aasta pärast põnev vaadata. Täna otsisin siit mingit laulu ja juhtusin lugema vana posti, kus oli H ära mainitud. Naeratama pani.
See on kõige ehedamaid pilte minust, kui ma olen palju töötanud ja lähenemas inimvare staatusele. Ma töötasin siis jälle kassapidajana Konsumis. Kuid omamoodi oli see veel selline golden age. See on tehtud sügisel, enne seda, kui ma Tallinnasse tulin, 2-3 kuud.
Keskmine oli siis, kui ma sain oma Pikachu pusa lõpuks kätte ja keeldusin seda ära võtmast väga kaua. Viimane on mingi arvu nädalate tagune, kui ma käisin Kodus ja traditsiooniks saanud veekeskuses õe ja tema pudinaga. Mul oli veekindel kaamera ja midagi naiselikku minus tärgatas ja ma tegin endast pilti. In my defense, see oli tehtud vee all ja there is no duckface.
Mul on plaanis tihedamini hakata blogi kirjutama ja rohkem oma mõtteid täis. Võiks ju teha eraldi blogi, kuid miks? Ma ei näe sellel asjal eriti mõtet. This is a no-man-land. olgu, mul on üks lugeja ja ma tean kes sa oled. ^^ Mul endal on siis hea vaadata, kui on jällegi mingi ilgelt hunnik aega mööda läinud.
Mu psühhiaater ütles ka kunagi, et ma pean ennast väljendama mingil viisil. T soovitas mul trenni minna. See on mul plaanis. Kunagi.. Kui tähtede seis on kohvipaksu järgi soodne. Kuna J mainis ka, et mul on viimasel ajal tekkinud viha kontrollimisega probleeme, oleks hea olla tark küpsis ja see kuidagi rakendada. Eks näis, seni ma üritan ennast kuidagi verbaalselt (või siis klahvaalselt väljendada). Ka see tuleb kasuks, kuna mul oli jällegi need hetked, kus ma hakkan rääkima, ajan tähed sõnas sassi, selle peale hakkan kokutama ja siis kiilun kinni. Nagu Vista, I say.
Mu unenäod on hakanud jälle omamoodi elama. Ma võiks neist raamatud kirjutada, ma saaks rikkaks, päris ausalt. Some good shit in there! Kuid kus on head, on ka halba. The nightmares are back. Ma tean, et see on õudukas ja ma ei saa üles ärgata. Ma ärkan ja ma olen unes ikka. Lõksus. Keegi kuangi mainis, et see on narolepsia tunnus. Ma ei ole narkoleptik, omateada mitte vähemalt. See ei ole vast ka selline asi, mis kasvades välja kujuneb. Ei ole uurinud. Enne olen ma mingi imeliku väljundiga düsleksik või bi-polaarne. Aneemik ja migreeni-põdeja olen ma juba kaua, näputäis depressiooni ja ärevushäireid ka sinna patta. Who could resist me? Apparently everybody. ^^
Ma ei tea kas see oli puhtast igavusest või siis on mul mingi identiteedi-kriis peal taaskord, kuid ma tegin endale instagrami. Või siis ma üritan ennast kuidagi väljendada. Mul on tumblr ( või kuidas iganes seda kirjutatakse) olemas, kuid mõtlesin ka selle teise ära proovida.Ehk soovin ma kusagilt mingit tunnustus või tagasisidet, kurat seda teab. Ehk näis mis saab.
Ma lahkun siit järgnevate lausetega, mõtle:
I belong with you, you belong with me, you're my sweet heart. Love – we need it now. Let's hope for some. So, we're bleeding out.
