Saage tuttavaks, varu totu.

Tere, mu kallid lillkapsad! Tegelikult on nii, et õues sajab vihma, mu teekann on tühi ( Grr.. peaks selle ära täitma), Mort räägib muhedat juttu ja Apocalyptica mehed mulle meeldivad ^^.

Nii juhtub, kui ma peaks üheks või enamaks päevaks koju jääma.. Scrat tatsab vaikselt Google Videosse ja hakkab vaatama Apocalyptica live, kuna meestel on pikad juuksed, nad on geeniused ja muuhulgas pole neil särke seljas. Jah, istudes toas, mis on ventilaatori tööst veidi hapnikuta, tulevad igasugused huvitavad mõtted.

Näiteks kartulikoorimisnoaga on tegelikult ülimalt efektiivne õunakoort eemaldada. Vahest tulevad ka mõtted, kuidas näiteks saaks endale paar riidepuud teha.. Vahest tuleb meelde, et Dang! Ma ei ole päris kaua oma vitamiini võtnud! Ja siis võtan nad välja sealt, kuhu need eelmine kord panin, et neid näeks.

Teinekord jällegi võib mind avastada läbi teekannu valguse poole vaatamast. Mul on klaasist teekann ja kui seal on teed sees ja sealt üles vaadata näiteks lambi all, tekib tunne nagu oleks jällegi vee alla sattunud ja vaataks sealt üles. Päike sillerdab, nagu oleks keegi ta tükkideks löönud ja vihmase ilma korral tundub nagu keegi lõhuks paaniliselt veepinna kallal. Paduvihmaga on eriti lõbus ujuda.. Ei olegi eriti vahet, kas oled vee all või veel peal. Vee all on siiski veidi lõbusam. Vahest on kuulda isegi vee mainakaalset pladinat.

Viimasel ajal on tulnud mingi komme endale väikseid punupatse teha. Mõnus lapselik tunne tekib siis.. Paneb mõtlema, et paljud kasvavad liiga kiiresti suureks.. Paljud ütlevad, et see on hea, kui noor saab kiirelt täiskasvanuks. Teised on jällegi vastumeelt sellele.

Mulle meeldib lapsik olla. Enamikule see ei meeldi, kuid see on minu otsus, mis neid ei puuduta.

Billy Talentit kuulates meenus see, et täna Kertuga arutasime, kui vanad meie blogid on.. Tema oma saab kahe aastaseks Novembris. Minupuhul saab Kuuhull Märtsis kaheseks, kuid ennem seda oli teine blogi, mille pidin olude sunnil sulgema.. Ning see oli ka mul olnud mingi aasta.. Haha, kui ma Maasikamoosi kinni panin, tegin endale midagi lubaduse taolist, et ma ei roni blogindusse tagasi.. Nii kaua see siis oligi.. Paari kuu pärast olin tagasi ajulagedat mula ajamas. Mida muud teha, kui reaalses maailma muud tegevust eriti ei leia.. Kuid mind ei häiri eriti, et see nii on. Vahest on küll selliseid ei-viitsi-enam-siin-ollaläheks-kusagile-ära hetki, kuid need mööduvad kergelt.

Tahaks minna kööki ja endale veel teed teha, kuid seal on üks suhteliselt metsistunud kassipoeg, kellel on vist eesmärgiks mu varbad ära süüa.. Alati kui kööki satun öösiti, ta klammerdub küüntega jala külge ja hakkab lihtsalt varbaid närima.. Teistega teeb samamoodi.. Ja kui keegi üritab teda sealt välja saada, siis ta poeb külmkapi ja seina vahelisse väiksesse vahesse, kust keegi teda kätte ei saa ja passib sind psühhopaadi pilguga. Kuigi ta on väike ja nunnu, võib ta siiski olla päris hirmuäratav vahest.. Ning nüüd terroriseeribki ta kööki öösiti, päeval pole temast jälgegi..

Taevas nutab jällegi ja sidebaris tulevad järjest pildid, mis on seotud boffermõõkadega. Boffermõõkad redutavad hetkel kapi kõrval, riiete taga õe ja venna ja pätakate eest peidus olles. Pole päris ammu nendega midagi teinud. Võililleordu koosnev jätkuvalt kahest liikmest ja ta kutsub mõõka haarama.. Pole nendega tegelenud vist sellest ajast saadik, kui mõõgad seljas mööda Pärnu linna ringi käisin ja pärast oli pargis eepiline lahing 3 võistlejaga. Oh jah.. Peaks otsima kellegi, kes oleks nõus minuga kaklema. Hmm.. Kertu avaldas soovi. Oleks lahe. Paneks jällegi oma lillelise kleidi selga, nagu koodeks ette näeb. Tho taevas nutab iga natukese aja pärast.. Olekski veel eepilisem. Otsiks veel pistoda ka üles ja kinnitaks mingi x moodusega kleidi alla..

Algas Vennaskonna Vihma Sajab. Winamp on vahelduva eduga geenius. Kuigi Trubetsky hääl tundub nagu ta oleks selle kusagile ära kaotanud. Kuid kes teab, mis tema peas sel hetkel võis toimuda.

Millegipärast on viimasel ajal aina rohkem hakanud ilmnema kurjuse tuurid. See ei ole päris kuri, veidi nalajaga isegi kuri, kuid endale käib see ajudele vahest isegi. Kuid lahti sellest ei saa, ükskõik kui palju ka ei ürita. Loodetavasti ei jää see kauaks tegutsema. Imelikud mõtted tiirlevad sel ajal peas. Need ei ole kurjad, vaid teistsugused. Näiteks tahtmine KO konto ära elimineerida kuidagi, sama Orkutiga.. Msn uus teha ja vähestele anda uus aadress.. Samamoodi blogi mujale viimine. Enam ei taha seda ära kustutada, liiga kaua koos olnud, et lahutada, nii ajulage kui see ka ei tundu. Kõik algab sellest enamasti, et lähen blogi aadressi muutma, kuid ei suuda midagi välja mõelda. Ehk ei saa seda palli veerema. Kord sain sellega hakkama. Tho sel ajal jäi KO konto alles ja kustus Rate. Msni muutus oli huvitav. Peaks mingiaeg selle uuesti ette võtma.

*Vaatab ekraani tõmbleva kulmuga* What in the name of Ville.. Henri peaks rohkem magama, ta tahab et ma räägiks midagi naiselikku.. Oh.. I smell a challange.. Hmm.. Jutt küüntest.. Tema vastab jutuga musklitest.. Kontsakingad lähevad teele.. vaikus.. Bwhahahaaa! Alla andis ja mina võitsin! Like yay! (: *Peanut butter jelly dance*

Mmm.. Whitesnake. Shufflil on täna huvitavad valikud. Imelikud kuid ka huvitavad. " And here i go again on my own, walking the only road i have ever known. Like a drifter i was born to walk alone." Vanu klassikuid on suhteliselt muhe vihmapladina saatel kuulata. Meenuvad mälestused klappidega vihmas olemisest. Vihmavarjuta. Ardenaliinilaks ja tekib tunne nagu ei oleks midagi mida ma ei suudaks teha.

Hmm.. Plahvatavad iPodid.. Fun-fun. Veel üks põhjus, miks ma ei soovi seda.. It can go badaboom cuz it's teatime somewhere in the world. Tegelikult on nii, et kell hakkab vaikselt pool 4 saama ja ma peaks tõsiselt arvutist välja minema, ennem kui keegi mu peale solvub. Kuid kuna und ei ole, siis oleks ilmselt tegu Hitchhickeri lugemisega. Isegi mu arvuti räägib juba seda. Soovib juba pikemat aega arvutile regular restarti teha.. Screw that, you can do it later..

Arvuti on viimasel ajal hakanud normaalselt käituma. Tühik ei kapriisitse enam eriti. Mulle täitsa meeldib. Isebi mingi usb-julla suutsin kusagilt üles kaevata, mis annab 2 lisa usb-d, mis töötavad. Aga kui üritasin sellega Lolat laadida, tegi see sellist häält, nagu see hakkaks orbiidile lendama. Nüüd tean vähemalt paremini.. Sest muidu lendab ta tõesti orbiidile.. And we don't want that, do we?

Huvitav kas msnis ka veel keegi on.. Hmm.. Minu kahest unetust kaaslasest Henrist ja Kertust on veel järgi Henri, Kertu on kadunud kusagile.. Huvitav.. Järgmises 4s grupis pole kedagi.. KO grupist on sees Neko ja Nora. Ning järgmises 4s pole samuti kedagi. Annoying.. Viimases on keegi Martin sees.. I wonder.. Ei tundu kuidagi tuttav olevat.. What in the name of Ville.. Kes on "Nobody Move.. I've just dropped me brain!" ? Aaaa.. See lause on väga hea. Ajab naerma päris kõvasti. Kell on 15 minuti pärast 4. Peaks hakkama ära minema vaikselt. Tho eriti tahmist ei ole. Kuid mis mul siin ka teha oleks? Ajada blogisse mula.. Ja rääkida Henriga, kes paistab olevat veidike samas seisus kui mina..

Aga ma lahkun kedagi muud kui Sind tüütama, kes iganes sa ka ei ole, kui sa oled lõpuni jõudnud. *Lehvitab*

Billy Talent, Billy Talent, Billy Talent,
Billy Talent, Billy Talent, Billy Talent.. Billy Talent!!!!

Hetkel on nad ühed minu parimad sõbrad oma albumite II-e ja III-ga.
Hetkel annavad samapalju tuge,kui need kaks valvurit. Aitähh eile. ükskõik mida teil ka vaja ei ole, olen olemas.

Mulle meeldivad mullid ja mullitajad, nagu paljud teavad. Mullitada on ka selline rahustav ja lõbus tegevus. Kuid alati kui bussipeatustes või üksi olles mullitan, rändavad mõtted tahest tahtmata kellegile tähtsale, kellest ei ole kaua midagi kuulnud. Vahest räägime ja on ülimalt rõõmustav kuulda, et tal hästi läheb. Tema on üks neist vähestest inimestest, kes teab,mis tunne on kedagi kaotada. Mis tunne on lihtsalt öösel lage vaadata ja mõelda, mida keegi teeb kusagil mujal.. Alati kui temast mõtlen,on silme ees tema pikad pruunid juuksed,mis enam ei ole pruunid. Ta rääkis kunagi, et talle ei meeldi need, kuna ta ema ei luba neid maha lõigata. Nägu,mis on veidikene ümar ja samuti veidike kahvatu. Silmad, milles peegeldub armsus, südamlikkus ja soojus. Suu, mida ei kujuta ette muudmoodi kui ainult naerdes. Kallis Kristina,minujaoks igavesti Cheese, Loodetavasti oled sa õnnelik. Ja viimaste andmete järgi sa seda ka oled. Sa ei kujuta ette kui hea meel mul oli lugeda seda mida sa mulle kirjutasid.

.:Metro Station - Seventeen Forever:.

Kas te olete täna Kuud näinud? See on lõpmata ilus.. Kollane.. See ei tähenda seda, et see juustust oleks. Kuni ma ei ole Kuu pealkäinud ja sealset juustu maitsnud, koosneb Kuu minujaoks endiselt kividest. In your face. Sellega tuleb meelde pea et 10 aasta tagune aeg. Kui olid vaid mina ja minu roheline maailm. Kas oled ehk tähele pannud, et kui sõita mööda maanteedjakusagilt suvalisest kohast alla keerata mööda vanat külateed,satud sa tihti metsa vahele? Mida sügavamale minna,seda tigedamaks mets muutub. Kui ise juhtun sellisesse olukorda,siis tuleb suhteliselt tihti tahtmine autost välja hüpata ja jalutama minna. Selline tunne oli ka paar nädalat tagasi,kui sattusin kusagile metsavahele. Oleks võinud vanduda,et see on täiesti teine maailm,kui ei oleks olnud vanu mahajäetud veneaegseid sõjaväepunkreid. Neid oli tõsiselt huvitav avastada. Sel hetkel oli tõsiselt headbang hetk,kuna ei olnud ettenägelik olnud ja kaamerat kaasa võtnud. Sealt oleks saanud eepiliselt lahedaid pilte. Kuid sinna saab alati ka tagasi minna. Ideeliselt ma umbes tean, kuidas sinna minna..Vist.. Kui sinna üksi minema hakata, tuleks kotti panna see,mis ma sinna tavaliselt topin kui maale lähen: tikud, taskulamp, märkmik ja pastakas, laetud akuga mp3 ning suured klapid, digikas ja patareisi. Nimelt saab maal ilusaid pilte teha, kuid mul on hirm uuesti ära eksida seal, kuna see oli suhteliselt hirmus. Nimelt on sealsed maa-valdused vanavanematel päris suured ja kui ka nende maalt välja minna, ei ole aeda ega päris suures raadiuses tsivilisatsiooni. Viimane eksimine kestis küll vaid paar tundi,kuid oli põrgulikult põnev.

.:Michael Jackson - Billie Jean:.

Võin jah tunduda taolise inimesena, kellele hakkas M.J meeldima peale tema surma,kuid usu või ei - tegelikult ei ole nii. Ta meeldis juba ennem surma mingil määral ja kui see juhtus, siis sai Tallinnas olles Triinuga koos M.J laulud üles otsitud. Kui seda õhtut meenutada, oli see ilmselt üks, mis kauaks meelde jääb.