Hei jällegi, kes sa ka ei ole. Nüüdseks on möödas juba ma-ei -tea-kui-kaua-aega ja ilmselt peale seda mõttetut postitust möödub jälle palju aega. Vahepeal olen juuksevärvi vahetanud ja elust ära tüdinenud. Põhimõtteliselt tahaks ma päevad läbi lihtsalt voodis lebada ja olla maailmas nimega "Muusika". Reaalses maailmas ei ole nagunii kunagi mingit muutust ja rutiin surub aina tugevamalt peale ning lämmatab. Tahaks põgeneda. Kaugele ja kauaks. Eemale kõigist. Ning mitte tagasi tulla. Jääda maailmast isoleerituks. Kas see poleks meeldiv?
Ma ei salli enamikke inimesi. Osati on nad üleliigsed. Neil ei ole otstarvet. Lihtsalt eksisteerivad. Ning ka need, kellega lähedasemalt suhelda, ei ole vajalikud. Ilma nendeta saaks samahästi hakkama.
Ma olen masendav, eks? Kuid see olen mina täies oma hiilguses - masendav. Ei meeldi, ära suhtle minuga. Säästad oma närvirakke.
*Naaseb teise maailma*
1 comment:
Selleks, Sind kunagi enam hommikuti bussipeatuses ei olegi...nii,...mmmm umbes aasta aega x)
Nice job :)
Kallllliiiiid sulle kallllliiiikke.
Post a Comment