Hei-hoo?

Ehk mina siin. Blogi majanduse olen ma ilmselgelt ära unustanud. Kuid vahet pole, skisofreenia on alati minu lähituttav olnud. :)
Hetkel ma istun rõõmsalt oma kahe ekraaniga, vahepeal näen et Ohmu piilub mind laua alt ja arvan, et ma ei näe teda, kuna mul klaviatuur süles on. Samuti mängib mul lugu. Hästi hea lugu. Selline armas, kuid mitte lääge. Selline, mis paneb kaasa ümisema/õõtsuma. Selleks on Blue Octoberi Congratulations. Kuulsime seda eile Ghost Whispereri lõpus ja peale mitut tagasi kerimist saime mõned sõnad teada ja sealt läks otsing edasi kõikvõimsas Googleis.
Ilmselgelt eelistab Ohmu laua plate peal kössitamist, kui minu juurde ronimist. Ronib ta siis, kui mul süüa on, tüüpiline kass. Ainult kole.. tola? Yeah, that's the word.
Kui muusika peale tagasi tulla, siis hommikuti bussiga linna sõites ja õhtul koju sõites on Kuubik/Kube lihtsalt muhe tegelane. Kuigi on lubatud, et ta on Shuffle to the end, siiski mängib ta kindla järjekorraga. Või on tal lihtsalt mingi übersalajane kombinatsioon, mida ma avasyanud pole, selle jaoks. Anyway, mingi hetk kuu või kaks tagasi hakkas ta alati Paikuse peatuses mängima Apocalyptica coverit Hall Of The Mountain Kingist. Mis on suhteliselt eepiline. Mulle meeldib.
Naeratuse toob ka veel The Counting Crowsi Accidentally In Love. Paljudel hakkab selle koha pealt kell kõlisema ainult siis, kui öelda, et see on Shrekis.
Mul on häästi mõnusad kõrvaklapid. Varsti tiksub neil täis kolmas eluaasta, ilma suuremate kahjustusteta(vahetevahel on tulnud juhet parandada). Neil on loomulikust intelligentsist mõnus bass, Kuubikul on ka. Koos on nad võitmatud!! Judinad toob see, kui nende kahe koostööl hakkab kostma KoRni Make Me Bad.
Bloggeril on inglise spell-check peal. Kummaline.
Üleüldiselt mulle meeldib bussiga sõita. Kui just buss pole nii täis, et ma oma kodinatega vastu akent lendan, kui buss äkkpidurduse teeb. Tuttavaid inimesi eriti ei näe. Va. Janari fenomen. Ta on vana klassivend, kes elab ka Sindis. Oleme 2-3 korda bussis kohtunud. Viimane kord jõudsime arusaamale, et kuigi me suhteliselt samadel aegadel lõpetame, jõuame me koos ühele bussile vaid kord mõne kuu jooksul. Iseenesest kahju, sest üksi on igav sõita.
Kahju on mul sellest, et ma olen fotograafiaga vähem tegelema hakanud. Nagu tõsiselt kahju. Alati kui maale/saugasse lähen, ma ütlen endale, et seekord ma võtan end kätte! Kuid.. Urr, ma ei või!.. Seebikarbi puhul oli ehk lihtsam, kuna teda sai kõikjale kergelt kaasa võtta. Kuid selle kolaka kaasas tassimine on tihti tülikas. Iseenesest on ta mul pisike ja nunnu, kuid siiski vajab ta kaamerakotti, teist akut ja mälukaarte ning muidugi ka kaugobjektiivi. Iseenesest kompaktne, kuid näiteks kodust kaasa võtta, kui kooli minna.. Siis on alati hirm et mingi kuradima puberteet ei hoia jälle kinni, et sõpradele tõestada, et "lahe" on ja lendab vastu mind. Antud juhtumil mul küll kaamerat ei olnud, kui teine laks lõppes sellele jänkumütsi kandjale küünarnukiga seljas.
For some reason I have discovered, that I like Red Hot Chilli Peppers a lot. Like the song Dani California. Haha, won the heart of my Computers teacher with it. I used it for a presentation, where we had to put stuff about us. One slide had to be a song of our current favorites. I had Dani California, while many had those nts-nts-nts songs that weren't even good.
Ow, it appears that i have a four-pawed friend, who needs to sit in my lap so it would be hard for me to type. A sign maybe?
I think that i may have talked abount my love against older music. Like Guns'n'Roses and their awsome Sweet Child O' Mine. It makes me sing. And I know that it makes You sing too, always.
I have a set of coffe candles. They smell.. AWSOME! And thanks to me and my utterly stupid fears, our bedroom smells like coffe every night.
I think that i am getting the hang of the whole two-screen thingy. Yeah sure, I loose the cursor from time to time but in the end, i manage to find it.
I have picked up a bittersweet habit. I'm a so-called "sunday smoker". It means that I don't have the constant need for nicotine. It gives me a buzz in the head.


Cause it's a bittersweet symphony, this life.