Jäin täna mõtlema, et kas oleks aeg alata otsast? Osa minust karjub selle järgi, kui samas teine osa tahab tagasi vanu aegu, kuis kõik oli veel teisiti. Siis tundus kõik parem olevat. Olin ise õnnelikum ja ei lasknud end kõigutada tühistest asjadest. Kuid nüüd.. Nüüd on kõik teisiti. Enam ei saa tagasi minna ja nüüd seisan nö. ristteel. Ühele poole minnes jätkan niimoodi, nagu olen praegu, jään pendeldama postiivsuse ja negatiivsuse piirile, olles mingil määral see, kes ma olen koguaeg olnud ning ei ole ka samas. Kui valida teine tee, on kindel vaid see, et miski ei jää samaks ja et see pendeldamine negatiivse ja positiivse vahel lakkab. Kuid samas, kes teab? Äkki läheb mööda sama vana rada, kuid väikeste muudatustega? Keegi ei tea, ise tuleb järgi uurida. Kuid tean vaid seda, et õlakotti on pakitud need üksikud paljude seast, kes tõsimeeli hoolivad. Viimase aja sündumstega on see kusjuures suurepäraselt välja tulnud ja parimad on headest eraldunud. Hoolivad need, kes lihtsalt tulid ja küsisid, kuidas sul olla on? Kas tervis on parem? Nemad olid need, kes sikutasid näole naeratuse ajal, kui seda tõsiselt teha ei tahtnud. Niiöelda minu tähed elutaevas. Sellest taevast on eraldunud need, kellel ei ole aega, kes ütlevad et hoolivad kuid seda ei tee ja need kes on lihtsalt võltsid. Nemad on õlakotist maha pudenenud, kui rännakul oli kahtluste ja kõhkluste aeg. Ning sinna nad ka jäävad. Neil oli võimalus. See on küll õel, kuid mis teha.
Seistes keskteel, kaasas vaid õlakott sõprade ja mälestustega, pilved mõistuses ja astun ühele poole, mille suunda ma veel ei tea. Eks hiljem näeb, mis sai. Ja siis saab teada, kas oli õige tee.
No comments:
Post a Comment